Bon Iver “22, A Million”
Jagjaguwar 2016
Produtseerinud: Justin Vernon, BJ Burton
Kui Bon Iveri eelmised albumid, “For Emma, Forever Ago” (2008) ja “Bon Iver, Bon Iver” (2011), jäid kuulajatele hinge oma toorete akustiliste lauludega, siis uue albumiga keeratakse bändi vaga ja tasakaalukas helikeel heas mõttes pahupidi. Vernoni ülipeenele falsetile, akustilisele kitarrile ja klaverile on lisandunud mahe, kuid korrapäratu elektrooniline taust, killud teiste loomingust (Paolo Nutini, Mahalia Jackson jpt.), robotlikud häälemoonutused, saksofonisoolod ja krõbisevad põhjad. Bändi eestvedaja ja lugude autori Justin Vernon elab ja loob muusikat tagasihoidlikult Wisconsinis metsamajakeses. Tema stiil on sama kui aastaid tagasi, kuid selle pakend on veidi muutunud.
Kui eelmised Bon Iveri albumid kõnelesid käegakatsutavatest asjadest, südamevalust ja minevikust kinni hoidmisest, siis uus album räägib igatsusest millegi järgi, mida pole kunagi olnud, sümbolitest ja numbritest, mis tähendavad meile korraga nii palju, aga samas mitte midagi, ja eksistentsist, lõpust, igavikust.
Esimene lugu “22 (OVER S∞∞N)” alustabki sõnadega “Where you gonna look for confirmation?”, viidates pidevale kinnitusele ja rahulolutundele, mida nii väga tahame leida, aga mida me kunagi ei saa. “33 “GOD”” ja “666” küsivad küsimusi religiooni, jumala ja usu kohta: “33 “GOD”” lõpus võib vaikselt kuulda küsimust “Why are you so far from saving me?”. “A word about Gnosis: it ain’t gonna buy the groceries” – sõnad albumi viimases loos “00000 Million”, tuletavad meelde, et meie püüdlused elu ja inimloomust mõttestada ei muuda meie kohustust oma argieluga toime tulla: tõusta üles, minna tööle, minna toidupoodi.
Vernoni muusika murrab kõikidest struktuurinormidest välja. See on muusika, mis elab ja hingab. See on sassis, see on vale, see on veider, see on auklik. See on siiras, see on habras, see on ilus. See on inimese olemus: me eksime, me valetame, me räägime endale vastu, me jätame triikraua sisse. Me ei tea, miks me midagi tunneme, miks meil midagi tundmata jääb, miks inimesed meie eludesse tulevad ja meie eludest lähevad, miks meil on nii raske korras hoida nii oma tuba kui ka oma elu, miks meil alati millestki vajaka jääb, miks meid ei armastata, miks me ei suuda armastada. Me otsime harmooniat ja lahendust ja korrapärasust ja mõtet, nii muusikas kui ka argielus, ja kui see leidmata jääb, siis muutume kohmetuks.
“22, A Million” ei valeta, ei tee järeldusi, ei luba, ei anna vastuseid. See ei leevenda valu, ei pane meid oma muresid unustama, ei vasta meie küsimustele. See tuletab vaid meelde, et tegelikult oleme me kõik natukene kadunud.
Elss Raidmets
