Intervjuu Katrina Kaldaga

Te olete elanud Prantsusmaal 10. eluaastast, aga räägite endiselt väga head eesti keelt. Kui tihe on Teie praegune side Eestiga?

Side Eestiga on selline, et esiteks mu isa elab Eestis ja ka teisi perekonnaliikmeid, kellega suhtleme. Teiseks mu ema ja õde, kes elavad Prantsusmaal, on need kaks inimest, kellega ma rangelt räägin eesti keeles siis püsib mingisugune side. Ma ütleks, et see ei ole igapäevane keelepruuk, sest tunnen ise, et mu eesti keel on väga puudulik, aga mingil määral ikkagi saab räägitud.

 

Kas Te ka loete aeg-ajalt eesti keeles?

Jah, juhtub ikka, aga ma ütleks, et see oleneb sellest, mis kätte satub ja huvi pakub. Näiteks Andrei Ivanovi ma tean, et see on küll vene keelest tõlgitud, aga kuna prantsuse keelde tõlgiti hiljem, siis lugesin eesti keeles. Kui on selline kirjandus, mis tekitab huvi ja tahad sellele ligi saada, siis eks ikka loed selles keeles, milles võimalik.

 

Ka Teie esimesed romaanid on eestiteemalised. Kuidas Eesti Teid kirjanikuna inspireeris?

Ma arvan, et Eesti inspireeris mind kirjanikuna sellepärast, et see oli mu lapsepõlvemaa. Kuigi vahel tahame seda endast maha raputada, et ei oleks seostamist. Näiteks prantsuse kirjanduses on kahe otsaga asi, et sind seostatakse mingi teise maaga. Võib aga arvata, et lapsepõlvemaastikud ja kogu tundeline maailm, mis sellega seostub, on meie sees nii tugevalt, et see ikka kirjanduses imbub kuidagi välja. Nii nagu juhtus nende kahe romaaniga.

 

Kas tunnete, et olete mingil määral rikkam tänu sellele, et Teil on tugev side kahe erineva kultuuriruumiga? Kuidas see Teid inimesena mõjutanud on?

Ma arvan, et juba see iseenesest mõjutab inimest, et ta läheb ära ühelt maalt ja peab kohanema teisega. Ma ei tea, kas see kultuur nii hirmus erinev on. Minu meelest need kaks kultuuriruumi on vähemalt nüüd üsna sarnased. Teine asi oli muidugi nõukogude Eestist ära minna n-ö heaoluühiskonda, et mis vahe siis võis olla. Aga ma ütleks, et põhiline asi, mida see meie ellu toob ongi see kohanemisvõimalus ja paljud asjad võib-olla tunduvad võimalikud. See, mis võib-olla poleks pidanud olema võimalik, see on, sest inimene saab igasugu asjadest üle. See on võib-olla lihtsalt tugevuse tunne.

 

Räägime natuke Teie uusimast romaanist Maa, kus puudel pole varju. Selle tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, aga kas Teil endal on ka prototüübid maailmas neile paikadele, mis teosest läbi käivad?

Ma ütleks, et seal on mitu tuuma või olemasolevat kohta, mis inspireerisid. Esiteks mingil ajal elasin Prantsusmaal ühes linnas, kus oli hästi suur raudteejaam ja pidin kogu aeg töö pärast reisima. Seal oli hästi suur vana hoone, kus vanasti tehti rongidega tööd. Linnas ei toimu enam mitte midagi ja see näeb enam-vähem välja nagu mahajäetud tehas raamatus. See on huvitav koht, kus muidugi käia ei tohi, nii et peab salaja minema. Seal on enam-vähem kõik roostes ja akendel pole enam ruutusid ees, aga ongi täpselt selline tunne, et elu hakkab uuesti vohama: taimed kuskil kasvavad ja tulevad loomad, näiteks mingi rebane jõuab linna. Huvitavad asjad, mis kesklinna läheduses ei toimu. Teine asi, mis võib-olla raamatus oli ka tuntav, et ma olen väga suur Tarkovski fänn. Tarkovski filmis Stalker” on kogu Tsooni osa, mis minu meelest isegi Tallinnas sai filmitud, Kalamaja lähedal. See on selline koht, kus ma lapsena palju olen mänginud, üks sõbranna elas sealsamas. Sai palju joostud ja hästi naljakas oli mul pärast teadvustada, et selles kohas on Stalkeri” esimesed kaadrid üles võetud. Kuidas muuta hästi tavalist ja hästi lähedal olevat maailma millekski muuks, seda ma olen Tarkovskilt õppinud. Just nimelt see ongi minu meelest kunstiga üks huvitav protsess, et kuidas kunst võtab hästi tavalise konteksti ja teeb sellest võhivõõra konteksti. See on selline mõttetöö, mis mind huvitab.

 

Kui ma seda raamatut lugesin, siis mul kerkis peas küsimus, et kas Te ise kujutasite ette, mis jääb väljapoole Linna ja Tsooni piire? Kui näiteks Zamjatini romaanis Meie” eraldab tehislikku linnriiki muust maailmast roheline müür ning teisel pool elavad inimesed n-ö primitiivses looduskeskkonnas, siis kas ja mis jääb väljapoole Teie raamatu tegevuspiirkondi, Linna ja Tsooni?

Mina tegelikult kujutasin seda ette nii, et nende kahe vahel on lihtsalt mets. Tähendab on tegelikult maailm, kuhu inimene täiesti vabalt võiks minna, aga kuna talle on nii kindlalt pähe kiilutud, et sinna ei saa minna, siis ta mõtleb, et see on midagi täiesti võimatut. Olekski nagu mingi olematu maa, no man’s land. See, mis raamatu lõpus toimub [—] on minu arvates üks tähtsamaid asju elus, kuidas meil mingil momendil pilk muutub. Mitte asjad ei muutu, seda ei juhtu nii tihti, vaid meie pilk võib muutuda, avanevad uued võimalused ja hakkame maailma suhtuma teistmoodi. Sellepärast oli minu põhimõte algusest peale, et see ongi tavaline mets.

 

Kuidas Teile tundub kas sedasorti totalitarism, mis on romaanis kujutatud, võib ühel päeval olla tegelikkus või saab sellega sarnasusi leida juba praeguses maailmas?

Minu meelest tänapäeva maailm juba enam-vähem funktsioneerib nii, sest kõik heaoluühiskonnad, kus me praegu elame ega neid sellisel kujul ei oleks, kui ei oleks kuskil kaugel muid maid, kus toodetakse üsna hulludes tingimustes meie tarbitavaid asju. Ka see, kui palju me tegelikult praegu loodusest võtame ja ammutame, on jõudnud päris absurdse piirini. Tegelikult oleme juba hakanud oma maast tegema no man’s landi, kui kuulata, kui palju loomaliike ja üldse loodusest praegu elusolendeid kaob.

 

Raamatu peategelased on kolm väga erineva iseloomuga naist. Kellega neist Te ise kõige enam suhestute?

Seda ma ei saa öelda, sest ma arvan, et kui on võrdsed peategelased, siis neid ei saagi kirjutada teisiti ilma et oleks sügav empaatia kõikidega. Muidu see tähendab seda, et üks tegelane on elus ja teised oleks nagu tühjad nukud. Tegelikult selle raamatu põhiline raskus oligi minu jaoks see, et ma kirjutasin need kolm läbipõimitud juttu eraldi, sest ma tundsin, et ma pean ühte tegelasse sügavalt sisse elama. Näiteks kui ma Marie’ lõpetasin, siis ma pidin ema kirjutama hakkama ja võttis kuid, et saada lahti sellest Marie’ pilgust emale. Muidu see polnud võimalik, sest see on nii negatiivne pilk. Pidigi nii olema, et üksteise järel said nad võrdse tähtsuse.

 

Küsin veidi Teie kirjanikutöö kohta. Kuidas Te enda jaoks kirjutamise avastasite? Mis vanuses tuli arusaam, et tahaksite kirjanikuks saada?

Esiteks on selline asi, et kui ma Prantsusmaale läksin, siis hakkasin ma hästi kiiresti kirjutama, sest see uus keel kuidagi seostus kirjutamisega. See oli üks asi. Siis ma olin hästi väike ja lihtsalt kirjutasin mingeid jutukesi. Keskkoolis ma juba kirjutasin natuke rohkem, aga mul oli alati mingi tunne, et kas ma võin ikka endast nii hästi arvata, et ma kirjutan, et ma päriselt olen kirjanikupoosis. See võttis mul hästi kaua aega. Ma kirjutasin päris tihti, aga et ma oleks kellelegi sellest rääkinud või isegi endale teadvustanud, et see on mingi tõsine tegemine, see polnud minu silmapiiril. Kui ma juba ülikoolis olin, siis kolmandal aastal Prantsusmaal on natuke teine süsteem kui siin ma mõtlesin, et peaks võtma asju tõsiselt. Et ma proovin selle aasta jooksul kirjutada iga päev ja vaatan, kas sellest tuleb midagi või ma saan ilma ka hakkama. Sest kui ma ilma hakkama saan, siis ma ei hakka enam sellega tegelema. Selle aasta jooksul ma kirjutasin raudselt iga päev ja enam-vähem pärast seda pole lõpetanud igapäevast kirjutamist.

 

Kas Te olete mõelnud, mida Te teeks, kui Te poleks kirjanik?

Ma arvan, et siis ma oleks võib-olla aednik kuskil. Teeks midagi hästi sellist tunnete ja kätega. Mingil määral ma juba teen selliseid asju ja vajan seda, sest see kirjaniku maailm on nii intellektuaalne, ta muudab kogu sensuaalse maailma sõnaks ja abstraktseks, et läbi selle abstraktse filtri lugeja saaks jälle tunnetada, et selline protsess tekib. Mingil määral mul tõesti juba nüüd on vaja tasakaalu selle täiesti intellektuaalse maailma ja muude tegude vahel. Nii et ilmselt midagi sellist. Aga tegelikult ei oska üldse ette kujutada, et seda (kirjutamist toim.) ei oleks mu elus.

 

Kes on Teie enda lemmikkirjanikud?

Mihhail Bulgakovi Meister ja Margarita” on kindlasti minu jaoks hästi suur teos, mida ma olen palju lugenud. Hästi inspireeriv selle poolest, et see on nii mitmekülgne romaan ja ma alati mõtlen, et olla selline autor, kes julgeb nii mitmekülgselt ühes raamatus kirjutada, selleks peab olema ületatud mingi piir, kus sa ei mõtle enam selle peale, et mis on retseptsioon ja kuidas sind loetakse ja mida lugeja mõtleb. Et kui on traagiline või ajalooline, siis ei saa olla samal ajal grotesk ja armastusromaan ja spirituaalne jne. Tema paneb kõik need asjad ühte patta ja see tõesti funktsioneerib. See on hästi hämmastav minu jaoks.

 

Kas Te ise kirjutades mõtlete vahel sellele, mida lugeja ühes või teises kohas mõelda võiks?

Ma üritan mitte liiga palju sellele mõelda. Mingil määral peab sellele mõtlema, aga ma arvan, et kirjaniku välja mõeldud lugejaid on mitut sorti. On selline lugeja, kes on väga piirav, sest sa võtad teda kui kriitikut ja see kriitikamoment peab tulema pärast, sest muidu on liiga palju pidureid ja siis sa ei saa anda välja kõike, mida sel momendil välja andma pead. Mingi aeg peab olema, kus seda kriitilist pilku ei ole. Võib olla ka mingi teine lugeja, kes on selline heatahtlik lugeja ja tema tähtis külg on see, et sa mõtled oma raamatust natuke teistmoodi. See ei ole lihtsalt kirjutatud sahtlisse, vaid sa juba avad selle mingi teise isiksuse maailmale. Ka mulle endale on see nii tuttav fenomen, et pole midagi vaja pikemalt rääkida või tundub, et asi on hästi selge, aga siis sa hakkad mõtlema sellele heatahtlikule lugejale, kes proovib tõesti aru saada, aga ei tea, kas ta sellel momendil saab aru või kas see jõuab temani. Ma arvan, et see on positiivne nähtus.

 

Lõpetuseks ma küsin, mis teeb Teid õnnelikuks?

Mis teeb mind õnnelikuks paljud asjad! Ma üldse tunnen ennast õnneliku inimesena. Ma ütleks nüüd, et mind teeb õnnelikuks see, et enamikele asjadele elus on võimalik vaadata positiivse pilguga ja et tegelikult, kui sa hakkad aru saama, et isegi, kui mingid elus juhtuvad asjad on rasked või kurvad või mitte nii nagu sa oleksid neid planeerinud, siis kui sa hakkad neid vaatama mitte kui takistusi või rusuvaid asju, vaid kui võimalusi midagi teisiti teha või hakata küsima, miks see juhtub ja mida sellega teha, siis see muutub hästi positiivseks ja see teeb õnnelikuks. Ja tegelikult raamatutes juhtus see ka nii. Ma olen üliõpilastele andnud natuke kirjutamisseminare ja minu meelest kõige tähtsam on alati õppida siis, kui sa näed, et sa kirjutad, et sul on mingi seik, kus on raske, sa ei saa sellest üle või ei leia õigeid sõnu või raamatu ülesehitus ei klapi. Ma alati ütlen neile, et see on see õige moment, kus töö algab. See on see moment, kus midagi uut ja huvitavat saab sündida, sest kõik, mis lihtsalt laabub, on juba meie refleksides. See võib hästi ilusti lihvitud olla, aga see, kui elu tuleb raamatusse sisse, see on tavaliselt see moment, kus sa ragistad hambaid ja mõtled, et ma ei tea, kas ma saan sellest üle. Siis muutub kunst huvitavaks ja ma arvan, et elu muutub ka seetõttu huvitavaks.

Intervjuu: Anita Maasalu

Fotod: Hanna Gerta Alamets

Ootusest mõrkjad ebavõrdsuse valu hüüded

talesoftwoamericas

 

 

“Tales of Two Americas. Stories of Inequality in a Divided Nation”

Kogunud ja toimetanud John Freeman

Penguin Books, 2017, 352 lk.

 

 

 

Ehmatan poolunest üles, kuuldes järjestikku tulistamist täpselt enda kõrval. Hirm jõuab enne hinge pugeda, kui silmad reaalsusega harjuvad ja mu väikevenna nutividinal peatuvad. Mängud. Mõtlen neile umbes kahekümne tuhandele ameeriklasele, kes igal aastal surnuks tulistatakse ja sellele, millal tulistamisest sai aksepteeritav mängunarratiiv.

Kogumikku Jutustusi kahest Ameerikast. Lood ebavõrdsusest kahestunud ühiskonnas (ing k “Tales of Two Americas. Stories of Inequality in a Divided Nation”) on John Freeman kogunud kokku võrratult mitmekülgse valiku pajatusi, luuletusi ja lühijutte. Ainsad läbivad jooned, nagu ka pealkiri ütleb, on ebavõrdsus ja Ameerika. Pealkiri viitabki sellele, kui torkivalt mitmel tasandil lõhe selles riigis eksisteerib. Täiesti erinevate taustadega autorite tekstid on nende poolt plaanimata ühtselt voolavaks tervikuks seotud.

Antud teos ei ole õnneliku lõpuga lihtne suvine rannaromaan. See on kannatajate ja autorite kauaoodatud hüüe. Esimene võimalus jagada seda, mis neid ja lõpmata paljusid teisi pikalt kriipinud on. Pärast kurbusepisarat ei tule jumal-tänatud-et-see-lõpp-õnnelik-sai-naeratust. On vaid õhku rippuma jäänud ahastus, kuni õlale patsutab tänutunne, et ma olen just siin, just praegu selles riigis ja nende inimeste keskel. Eesti ei ole küll mingi võrdsuse musternäidis, kuid siiski on meile siin antud nii palju, mille üle õnnelik olla. Nii palju, mida tuhanded ameeriklased igatsevad.

Kogumike puhul on alati aspekte, mis puudutavad rohkem või kuidagi sügavamalt. Sellise tervikliku, kuid samal ajal mitmekülgse raamatu puhul leiab igaüks endale mõtte, mis pikaks ajaks hinge poeb, kuid tahaksin teiega jagada mõnd enda jaoks emotsionaalsemat lehekülge.

Julia Alvarez jäi meelde oma lihtsa ning tüüpilise, kuid samas ausa ja südamliku looga. Mõtlema pani ka jutustuse algusesse poogitud idee, et lennujaamad on ühed parimad ebavõrdsuse peeglid. Jõukamatele on loodud lennujaamadesse eraldi alad serveeritud toidu ning muude mugavustega, esimesena lennukile astumise võimalus ning vahel lausa viis võimalikku erinevat taset, et olla parem kui basic klass. Pärast kümneid tühistatud lende ning õhu, toidu ja magamisasemete puudusesse jäetud reisijate tülpimust, suutis autor juhtida tähelepanu väljapääsmatusse olukorda sattunud erinevate taustadega inimeste abivalmidusele ja lähedusele. Ootamatuste ees oleme kõik võrdsed ning autori viimased sõnad ma olen õnnelik, et see juhtus panid mu tahtma sama olukorda ise läbi elada.

Paljude teiste rassilise ebavõrdsuse lugude kõrval puudutas sügavalt Hector Tobari valusalt lühike jutt 9-aastasest Martinezide poisist, kes olles perega teel lõbustusparki, ühel õhtul surnuks tulistati. Noored mehed olid perekonna auto pihta tule avanud, arvates, et tegu on rivaalitseva gängiga. Ameerikas nii normaalseks ja igapäevaseks saanud, ei pöörata sellistele tulevahetustele enam tähelepanu. Autor vaatas enda magavat imikust poega ja vaatasin ka mina oma lähedasi ja perekonda vaid ühe mõttega: me oleme võimetud. Kõik võib juhtuda ja meil pole võimalustki tagada teineteise turvalisust.

Teose puhul oleks jagada, arutada ja tunnetada palju, kuid piirdun hetkel eeltoodud näidetega. Kinnitan, et leheküljed on väärt aega, et süveneda ja ahmida endasse see valu ning tunda piiritut rõõmu kõigest, mis on.

Fakt, et Ameerika pärismaalased moodustavad vähem kui ühe protsendi kogu riigi rahvastikust ja samas on nende suremus, politsei käe läbi, suurim võrreldes kõigi teistest rassidest inimestega, ei muutu ilmselt nii pea. Kuid mis saab ja peab nihkuma, on meie suhtumine. Suhtumine neisse, kes on tegelikult meiega samaväärsed. Alustuseks avame silmad, oleme tänulikud ja hoolime nii iseendast kui ka teistest. See maailm vajab kasvõi sellist pisikest headusetükki!

Mariann Jüriorg

Kalamehed, klaasimeistrid ja keel nagu aarete kaart

Kirmen Uribe „Bilbao—New York—Bilbao“

Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, #8-10/2017, 152 lk.

Baski keelest tõlkinud Merilin Kotta

Toimetanud Triinu Tamm

Aastakäigu kujundanud Asko Künnap

Algupärand:

Elkar, 2008

Kirmen Uribe romaan „Bilbao—New York—Bilbao“ on huvitav sissevaade baski kultuuri – inimeste igapäevaellu, elu mustritesse, mis põlvest põlve päranduvad. See on lihtne ja aus mõtisklus vanade lugude ja legendide, aga ka oleviku ja tuleviku üle. Vahepeal tekib siiski küsimus, kas tänapäeval üheks levinumaks standardiks saanud „kirjutamine kirjutamisest“ on alati õigustatud ning kas see mõnikord pelgalt kergema vastupanu teed minemine pole?

„Sama hägusalt, nagu Velázquez näitab maalitava teose kujutist peeglis, tajub lugeja minu raamatus, millist romaani kirjutatakse. Romaan ise ei ilmu kunagi.“ Nii kirjeldab Uribe oma kirjutamisprotsessi, tuues paralleeli Velázquez’i maaliga „Õuedaamid”. Maali objekte võib näha ainult peeglis. Esiplaanil on hoopis kõrvaltvaatajad. Lugejal on veidi keeruline leida rahu, kui romaanis räägitakse romaanist enesest. Tekib igatsus „päris“ romaani järele, mis vahepeal ka erinevate jutustatud lugude killustikuna ilmub, siis jälle kaob. Aga vahest ongi nii põnevam. Alati on ju huvitav kuulata teist inimest, tema tähelepanekuid, ning need ideed, millel elava vestluse käigus oleks oht enne oma kõrghetke vaibuda, leiavad nüüd rahuliku arenguvormi paberil. Lugu siiski on. Koguni mitu. Kirjanik uurib oma kaluritest esivanemate lugu, baskide kalastamistraditsiooni lugu (inimsilmade, mitte tehniliste detailide kaudu) ja baski kultuuri lugu. Ikka ühest tagasihoidlikust, kuid see-eest ausast ja lihtsast vaatepunktist, mille muidu rahulikku kulgemisse tungib vahel mõni väike, aga terav märkus, pisidetail, mis sisaldab endas vihjet terve ajajärgu jaole nukrusele. Loo erinevad hargnemisvõimalused on lugeja ees laiali laotatud. Salapära peaaegu et pole. Kirjaniku kõhklused on välja öeldud ning lugejal ei jää midagi muud üle, kui mõistvalt noogutada, sest kuidas võiks mõista hukka sellist kirjutamislaadi, mis on niivõrd kooskõlas meie ajale omase püüdlusega avatusele, läbirääkimiste abil saavutatavale rahule? Miks mitte heaks kiita romaani, mis vihjab demokraatlikule valitsemiskorrale, kus võimalike otsuste üle arutletakse kenal, viisakalt neutraalsel toonil, kõik kaardid on avatud ning inimesed koosolekulaua taga paindlikud, mõistlikud ja ratsionaalsed? Kellelegi ei tehta liiga. Ainult vahepeal hakkas lugedes igav. Rahu, mis võiks kaasneda kõhkluste jagamise ning lahti kirjutamisega, jäi ebatäielikuks. Probleemidest räägiti, kuid need ei leidnud lahendust.

Kaduv maailm

Kalurite elulaadi kirjeldused on paeluvad, neis on tunda kadunud maailma hõngu. See on kultuur ja eluviis, mis vaid vähestes paikades veel elujõuline on. Kalade käsitsi püüdmine, selle kunsti  pärandamine isalt pojale, põlvkondade jagu ametisaladusi. Koos praktiliste oskustega pärandub ka soov merele minna, merel elada. Lugejale jääb see maailm küll veidi kaugeks, kuigi ei teki kahtlust, et tegu on millegi erilisega ning tundmaõppimist väärivaga.  Vihjamisi tuleb välja, et autorile endale on vanemate maailm kaugeks jäänud, seda mainib ta vaid kahel korral. Isa ei tahtnud, et tema lastest saaksid kalurid, ja rõhutas hariduse tähtsust, teisel korral kuuleme stseenist, milles autor käib sugulastega kalal. Viimased on väga osavad, kuid jutustaja õngekonks püsib tühjana.

Lend

Tänapäeval ei sõideta niivõrd merd, kui reisitakse lennuteel. Mõlemas eluviisis on siiski midagi sarnast, mõlemad on liikuvad, suur hulk aega läheb eikusagil olemisele, kulgemisele kas merel või õhus. Uribe kirjeldab stseene lennukis, üsna tavapärast minimaalse kontakti tekkimist kaasreisijatega, kuid võluv on see, et ta neile juhuslikele pilkude kohtumistele tähelepanu osutab. Tõepoolest on ju eriline, kui ühes ruumis (ja veel pealegi kõrgel pilvede kohal!) peavad seitse tundi viibima täiesti erinevate taustade ja lugudega inimesed. On ju huvitav, kuidas need inimesed omavahel suhestuvad, juhul kui peaks tekkima vestlus. Kirjanik loeb reisides teda paeluva baski arhitekti poja päevikut, tähelepanekuid esimesest reisist New Yorki. Mõjuv on stseen, kus arhitekt Bastida poeg Ricardo kirjeldab, kuidas hotelli liftis on härradel komme naisterahva sisenedes kübar peast võtta, kuid ükskord olid tema ja ta isa ainsad, kes kübara peast võtsid, sest sisenenud naisterahvas oli mustanahaline. Tervet raamatut täidavad väikesed tähelepanekud inimeste isiklikest eludest, mis kajastavad ka suuremat ühiskondlikku narratiivi. Väga hästi sobib seetõttu romaani alguses olev Elias Canetti tsitaat: „Räägi isiklikel teemadel, räägi nendest, muu ei ole oluline. Ära tunne häbi. Avalikke teemasid kajastavad ajalehed.“ Isiklikud teemad võivad anda olulise lisapilgu ka ühiskondlike protsesside toimumise mehhanismi.

Rahvus ning perekondlikud sidemed

Kaks teemat, mis on teoses kõige olulisemad ning seovad niidina kõiki väikeseid jutustustefragmente, millest raamat kokku on pandud, on baski rahvuse küsimus (ja üleüldse väikerahvaste küsimus!) ning perekondlike sidemete olulisus. Autor imetleb traditsioonide ilu. Kauneim näide on ilmselt saksa klaasimeistritest isast ja pojast, kellelt Cambridge’i ülikool oli tellinud õppe-eesmärgiks suures koguses klaasmudeleid haruldastest taimeliikidest. Isa ütles, et poeg oskab klaasikunsti juba temast paremini, sest kunst täiustub iga järgmise põlvkonnaga. Teosest kumas läbi, et väikesed rahvad on nagu perekonnad. Selleks, et mitte ära kaduda, peab kokku hoidma ning oma kultuuri ja traditsioone väärtustama.

Raamatust leiab ka armsa sissepõike Eestisse, Käsmusse. Kirjanikud ja luuletajad väikeses maamajas metsa vahel, lugusid jutustamas. Loodusteadlane Fred, kes tahtis  kunagi ka kirjanikuks saada, kuid ei tihanud. Tema, kes teab linnulaulust kõike, mida teadma peab, kuid ise ei laula.

Keel nagu aarete kaart

Üks kaunemaid kujundeid raamatus on seotud baski keelega, mille kohta äsja kohatud välismaalane olevat kirjanikule öelnud, et „teie keel on nagu aaretekaart. Kui jätta kõrvale kõik teised tähed peale x-i, tekib tunne, nagu liiguksid mööda rada, mis viib varanduse juurde.“ Baski kultuur ning rahvustunne on tihedalt seotud just keelega. Samas valitseb Uribe sõnul sealses kultuuris väike alaväärsuskompleks just seetõttu, et kirjandusklassikat on baski rahval võrdlemisi vähe, samas kui suuline pärimus on pika ajalooga ja mõõtmatu.

 

Tegemist on armsa ja kodutundest pakatava kirjandusliku rännakuga baski kultuuri ning sealsete inimeste eluseikadesse. Sarnaselt Hispaania ja Ladina-Ameerika proosaga on siingi tunda ikka ja alati elu saatvat poeetilisust. Nähakse ilu väikestes asjades, elu paratamatuses ja kõiges inimlikus. Hinnatakse lihtsust ja loomulikkust. Eestlasele võib see raamat olla hea ja huvitav lugemine: usun, et meie rahvuslikul teadvusel on baskide omaga päris mitmeid kokkupuutepunkte ning Uribe raamatust võib leida liigutavaid äratundmishetki.

Marta-Liisa Talvet

Silmad kui kaamera objektiiv

A. J. Finn „Naine aknal“

Tänapäev, 2018, 470 lk.

Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Villu Koskaru

Raamatu pealkiri „Naine aknal“ võib esmapilgul viia mõtted mõnele poeetilisele kirjandusteosele, vähemalt nii juhtus minuga. Enne teose kätte võtmist ei olnud ma lugenud isegi mitte annotatsiooni, otsustasin raamatu valida vaid pealkirja järgi. Kujutluspildis ootas mind romaani lugema hakates midagi poeetilist, isegi romantilist, aga tegelikult peitis see pealkiri endas hoopis veidi kõhedust tekitavat kriminulli.

Lugu keerleb ümber naise, kes kannatab agorafoobia käes. Oma majast ta välja minna ei saa, sest kardab avatud kohti, kuhu sattudes tekib tal paanikahoog. Naise nimi on Anna Fox. Annal oli ka abikaasa ja väike tütar Olivia, kuid nemad ei ole enam temaga. Loo lahti rulludes saab lugeja täpsemalt teada, mis Foxi perekonnaga juhtus.

Kuna Anna on pidanud tubaseks jääma ja tema  sotsiaalne elu on foobia tõttu peaaegu, et kustunud, on ta leidnud tegevused, mis teda siiski kuidagi veel ümbritseva maailmaga ühendavad. Ta mängib arvutis malet, õpib prantsuse keelt, vaatab palju vanu filme, joob liiga tihti ja rohtudega koostarvitamiseks lubamatutes kogustes veini ning omab internetis kontot nimega „thedoctorisin“ (“doktor on sees”).. Niisuguse nime on Anna valinud, kuna töötas enne haigestumist lastepsühholoogina. Nüüd, olles ise haige, nõustab ta veebileheküljel teisi agorafoobiat põdejaid, et kuidagigi säilitada kontakt välismaailmaga. Anna tegevustest kõige ebaharilikum ja ühiskonnale kõige vastuvõetamatum saab raamatu keskse loo käivitajaks. Selleks on läbi kaamera naabrite elude jälgimine ning vaatlustulemuste pildistamine. Lugu muutub pinevaks siis, kui Anna vaatlemisega vahele jääb ja vastasmajas elava naisega kohtub.

Raamatu keel on kaasahaarav, heale kriminullile omaselt paeluv. Siiski ei hakanud romaan lugedes pelgalt kujutluspildi-filmina silme ees jooksma, nagu see hästi kirjutatud raamatute puhul tihti on, vaid tekkis hoopis tunne, nagu istuksin ise keset Anna Foxi tuba ja jälgiksin kõike seal toimuvat, oleksin selles kogemuses füüsiliselt sees. Sellise meeleseisundi suudab lugejas tekitada vaid väga hästi kirjutatud raamat. Täpsemalt – väga hästi inimtajudega manipuleerida oskav autor.

Kuigi tavaliselt mind põnevikud kirjandus- ega ka filmivaldkonnas eriti ei paelu, siis „Naine aknal“ oli tõesti selles žanris kirjutatud tekstidest väga haarav. Lugu ise ehk ei olnudki nii väga hüpnotiseeriv, kuid oli miski, mis ei lasknud raamatut käest panna. Kahtlustan, et see „midagi“ on kirjanik A. J. Finni mahlane keelekasutus ja ilmselt ka Eve Rüteli tõlge, mis oli nii köitev, justkui oleks raamat originaalis kirjutatudki eesti keeles. Lisaks Finni suurepärasele oskusele sõnu ritta seada on raamatut lugedes garanteeritud ka pidev „vau-efekt“, sest vahetpidamata juhtub midagi, mida ei oleks osanud ette näha. Aga eks inimene otsustab ise, kas pidada seda ootamatute ehmatusmomentide virvarri raamatu positiivseks küljeks või liialdatud flirdiks põnevusega.

Teose tagakaanel on tsitaat tuntud Ameerika krimikirjanikult Stephen Kingilt, kes andis raamatule sellise hinnangu: „„Naine aknal“ on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna /…/ See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noir’ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.“ Kingi öeldut arvesse võttes võiksidki seda raamatut kindlasti lugeda inimesed, kes väikest kõhedustunnet nauditavaks peavad.

Olivia Tammisto

Õiglus ja õelus, kuid kumb on kumb

Helen Rappaport „Revolutsiooni küüsis: Petrograd 1917“

Varrak, 2017, 368 lk.

Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Mari Kaljuste

 

Petrograd on muutusi täis linn. Iga päev istun oma Nevski prospekti ääres asuva korteri aknal ja jälgin tänaval toimuvat. Näen, kuidas krõbedalt külm talv muutub lämbeks suveks, see omakorda sügiseks ning siis ootan juba jälle lund. Näen pakase käes külmetavaid pereemasid ja teenijaid poejärjekorras seismas. Trammid sõidavad ringi ning mina vaatan imestusega trammi sisenevaid inimesi. Mehed on sõjas, teised on näljas. Neil pole õigust ka pahameelt avaldada. Tsaariperekond aga naudib pillavat eluviisi. Lõputud ballid ja lõputu hulk kallist veini. Paraku on majade vahel askeldavad inimesed minust liiga kaugel, et neid aidata saaksin. See, mis tänavad ärksaks muutis, oli juba ammu juhtuma määratud. Kogu oma naiivuse juures pidin siiski tunnistama eesootavat tormi.

Ühel hommikul ehmun, sest kõik on muutunud. Nüüd on see siis käes. Tänavatel kajavad püssilasud ja kasakate hüüded. Kõnnitee on mattunud laipade ning nende viimsetest hingetõmmetest suubunud vere alla. Surnute seas on tsiviilisikud, sõdurid, politseinikud. Laipade ümber patrullivad nende kaasmaalased – tsiviilisikud, sõdurid, politseinikud. Tapmine on läinud ülekäte, kuid keegi ei taha loovutada võimalust enda soovi järgi õigust mõista. Jah, revolutsioon ei tunne süüd. Tõelised revolutsionäärid ei tapa, vaid mõistavad õigust. Südames pitsitab, mõeldes, kas kunagi üldse mõistatatakse välja, mis on parim lahendus ning kas enne seda pole juba kõik maha tapetud? Tsaar loobus troonist. Võim vahetus. Massihaud. Ajutine Valitsus. Suursaadikud, ajakirjanikud. Toidupuudus ja hävitustöö. Pakane, temperatuur stabiilsem kui riigikord. Ma nägin seda tulemas. Ma tundsin majaseintelt põrkuvat pinget.

Võpatan. Tunnen kevadist päikest põski paitamas. Võtan jaki seljast, sest Eesti kevad on mind viimaks positiivselt üllatanud. Saabun mõtetega vaikselt tagasi Eestisse. Sulgen põlvedel uhkeldava raamatu. Helen Rappaporti ajalooline jutustus „Revolutsiooni küüsis“. See oli kõigest raamat. Kõigest raamat?

Ometi polnud see näitemäng, millele ma ostnuks esireapileti. Kui miski on mattunud tolmukihi alla – on see siis kõigest ettekujutlus? Revolutsioonist on möödunud juba üle saja aasta, kuid see siiski toimus.

Olin Venemaa ajalooga piisavalt hästi kursis, et järgnevat sündmustikku mingil määral ette näha, kuid raamat suutis mind hoolimata sellest endasse imeda. Nii täpselt oli kirjanik Helen Rappaport edasi andnud revolutsiooniaegsel Venemaal viibinud inimeste märkmeid ja üleskirjutisi. Lugesin põnevusega, kuigi teadsin, et imesid ei juhtu. Olnuks see ilukirjanduslik romaan, lootnuks ma ehk sügaval sisimas õpetlikku lõpplahendust. Õnnelik lõpp võib  eksisteerida lugejate jaoks, kes Venemaa järgnevast ajaloost midagi ei tea.

Helen Rappaort (s. 1947) on Briti kirjanik ja ajaloolane. Rappaport on revolutsioonilisest Venemaast varemgi kirjutanud: „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad” (2009) ja „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud” (2016). Rappaport tugineb oma raamatutes vanadest kirjadest ja raamatutest saadud materjalidele, mida lugeja tänu kirjanikule ühtse tervikuna lugeda saab. Raamat on nagu mitmesajaleheküljeliseks venitatud lõik ajalooõpikust – see aitab mõista sündmusi, mis muutsid Venemaad igaveseks.

Heneliis Notton

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib briti kirjanikku ja ajaloolast Helen Rappaporti näha laupäeval, 26. mail kell 14.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb inglise krimikirjanik Jason Goodwin.

Rohkem infot siin! = http://headread.ee/uritus/helen-rappaport-ja-jason-goodwin/

Päike silmis, torm südames

Marcelo Birmajer „Nekroloogiklubi“

Tänapäev, 2017, 158 lk.

Hispaania keelest tõlkinud Ehte Puhang

Toimetanud Siiri Rebane

Kujundanud Villu Koskaru

Sarja kujundanud Jüri Jegorov

Marcelo Birmajer kutsub meid kaunisse Buenos Airesesse ning jutustab loo armastusest, selle tähendusest ja argentiinlastest, kelle elu ja olu ta nii põhjalikult uurinud on. Raamat on üks suur tagasivaade kogenud ärimehe Genaro elule ja naisele, keda ta ootas ja aastaid armastas, mistõttu on raamat eelkõige armastuslugu. Ridade vahel on peidus rikas Argentiina kultuur, mis teeb lugemise ka harivaks kogemuseks.

Kuigi raamat pöörleb peaasjalikult peategelase Genaro ja tema armastatu, noore Fernanda ümber, tutvustab lugu ka paljusid sefaradi juutide kombeid. Süüakse huvitavaid rahvustoite nagu lahmašine, burekasid ja murrakisid. Pered elavad teatud kommete ja uskumuste järgi – naistelt oodatakse varakult mehele minemist ja poegadelt pereäri üle võtmist. Tegevus toimub soojas Argentiinas, seega on raamatut kätte võttes iga kord tunne, justkui astuksime hetkeks soojale maale. Birmajer kirjeldab eredalt Buenos Airese loodust ning kõike, mida linn pakub: lugematult tränipoode, siestat, salapäraseid inimesi ja nende pööraseid elusid.

Siiski tahab autor rääkida loo inimestevahelistest suhetest ja nende raskustest. Eriti puudutab see armastajatevahelisi sidemeid –lõunamaa inimeste keevalised iseloomud teevad suhted pahatihti keeruliseks. Samas sobib see kõik Buenos Airese sündmusterohkesse olustikku, kus linnapilt on kirev ning tundeid avaldatakse grandioosselt ja valjult.

„Nekroloogiklubi“ võib vaadata nii uurimuse, tragöödia kui ka armastusloona. Kuna armastus on põhjuseks, miks lugu sündis, oleks õiglane eelkõige analüüsida raamatut kui armastuslugu. Genaro ja Fernanda suhe on pettunud armastus, kuna mõlemad osapooled unistasid teineteisest, kuid hiljem, reaalsuses ei mõista nad üksteise iseloomu. Nad eeldavad teineteisest midagi, mida neil pole võimalik saavutada. On üürike aeg, mil nende suhe õitseb, kuid terve loo vältel elavad nad erinevates mõttemaailmades. Selle veidra abielu teeb märkimisväärseks Genaro katkematu armastus Fernanda vastu juba enne nende abielu. Too valib naise endale välja aastaid varem, kuid Fernanda tulihingelisus vaibub, hiljem otsustab ta ikkagi tulla mehe juurde, kes teda tingimusteta armastab. Kuid Genaro kiindumus on tärganud Fernanda ilust, teadmiseta, kui keevaline naine on. Genaro, tasakaaluka mehena, eirab abielu mädanevat seisukorda. Fernanda aga ei hakka kunagi meest usaldama, see kahjustab nende suhet ning lahutab armastajad üuksteisest. Fernanda surm lahutab nad aga igaveseks.

Nekroloog äratas Marcelo Birmajeris huvi. Naise surm viis autori loo keerisesse. Birmajer reisis läbi Buenos Airese, kohtus erinevate inimestega, küsitledes neid, tahtes tõe osaliseks saada. Seega võib raamatut võtta ka uurimusena, kuna kõik tegelased on päris inimesed ja kõik sündmused on reaalses elus toimunud.

Autor kohtus ka isiklikult Genaroga, kes jagas talle siiani saladuslikke detaile. Too kordas Birmajerile oma uskumust, mille järgi ta elab: „Ime on juhuslik sündmus nähtuna usklike silmade läbi.“ Kaunid ütlused pole aga ainus põhjus, miks „Nekroloogiklubi“ tasub lugeda. Igaüks, kellel on huvi Argentiina kultuuri ja inimeste vastu, peaks selle romaani kindlasti kätte võtma, lisaks muidugi needki, kes tahavad sefaradi juutide kohta rohkem teada saada, sest see raamat pakub ka neid teadmisi. Teos on küll traagiline, kuid kultuurikirjelduste ning ausate tunnete poolest kaunis.

Mirell Talbre

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib juudi juurtega argentiina kirjanikku Marcelo Birmajeri näha pühapäeval, 27. mail kell 13.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb tõlkija Ehte Puhang. Rohkem infot siin!

Sätendavad soomused või tuhmid silmad – oleneb, kust vaadata

Pjotr Aleškovski „Kala: Ühe rände lugu“

Varrak, 2017, 256 lk.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Toimetanud Krista Mõisnik

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Pjotr Aleškovski „Kala: Ühe rände lugu“ ilmus vene keeles 2006. aastal ning pääses samal aastal ka Vene Bookeri auhinna lühinimekirja, mis on tolleaastaste nominentide esikuuik. Tagakaas vihjab, et tegemist on eelkõige ühe naise, ent tegelikult kõikide lugudega, kes elus ühel või teisel põhjusel rändama on pidanud. Lugedes mõistsin, et jutustus on teatud määral laiendatav iga inimese elus toimuvale. Kõik kordub, mõõnale järgneb tõus, lõppudest kasvavad uued algused.

Pjotr Aleškovski on hariduselt ajaloolane ning tööalased reisid on teda viinud Kesk-Aasiasse ja Põhja-Venemaale. Seda tausta on teoses läbivalt näha nii peategelase kujutamises kui ka teda ümbritsevas maailmakirjelduses. Nimelt osaleb peategelane Vera Tadzikistanis elades arheoloogilistel väljakaevamistel ning kujutused sealsest olust on omapärased ja loomulikud. Samas ei jää tunnet, et autor kasutab Verat vaid oma mälestuste kandjana. Vera on mitmemõõteline ja muutuv karakter, iga kujutatud tundmus sobib tema iseloomuga ning on loosse loogiliselt põimitud. Tegelikult uurisin autori tausta kohta alles pärast lugemist, mistõttu oli see pigem põnev üllatus ja ühendus kui detail, mis lugedes silma hakkas. Lisaks saadavad naise rännakuid kirjeldused ajaloost, ent jällegi annab Vera ülevaate vaid sellest, mis teda selles hetkes kõige rohkem puudutas. Näiteks teine osa algab nii: „Stalini käsul kasvas suurest mägikišlakist linn ja kõik see aeg, mis ma seal elasin, ehitati seda edasi.“ Ajalooline kontekst on huvitav ja aitab kaasa igapäevaelu mõistmisele, ent on siiski piisavalt informatiivne ning õppisin nii mõndagi tolle aja Venemaa ja ülejäänud maailma ajaloo kohta.

Lugu on jaotatud neljaks osaks, mis kõik järgivad võrdlemisi sarnast ülesehitust: saabumine uude kohta – juhtub midagi halba/head –, leppimine/arusaam – juhtub midagi halba/head –, liikumine järgmisesse kohta. Tegu on ilmselt taotusliku võttega, ent sellele skeemile ei pöörata eraldi tähelepanu, mistõttu ei teki tunnet, et Aleškovski tahaks kõiki tegevusi ühtemoodi lõpetada või seda lainetust tehislikult vorpida. Jällegi tundub kulg sujuv ja loomulik, mistõttu püsib pinge viimase osa lõpuni ning lõpplahendus ei ole läbinähtav. Võimalik, et selle efekti tekitab Aleškovski hea tempotaju ja intuitiivne võime tabada, millal mingist hetkest on piisavalt räägitud. Paljudest helgematest perioodidest, näiteks Vera nooruspõlvest, räägib koguni neljandik kogu romaanist, ent Vera viibimist Nurmekundes kirjeldatakse üsna põgusalt. Siiski jätab see võte loomuliku mulje, sest kõik vajalik saab öeldud ja edasiliikumine tundub iseenesestmõistetav.

Nagu pealkiri viitab, on paljud detailid ja mõttekäigud teoses seotud kaladega, sealhulgas ka peategelase hüüdnimi, mis teoses vahelduvat tähendust omab. Kuigi osati on selline pilge solvav, ei pane Vera seda alguses pahaks, kuna ta on kalade tähtkujust ning tunneb nendega hoopis ühendust. Näiteks mõistab ta ühel hetkel, et sarnaselt merehõbedaga ei suuda naine ühte kohta paigale jääda, vaid peab pidevas liikumises olema. Samuti suudab ta sujuvalt erinevatesse keskkondadesse sulanduda. Hiljem vägivaldse suhte tõttu endasse tõmbudes on pilanimi Verale solvav, kuna ta teab, et tema tuimus on vaid kest, millega end karmi välisilma eest kaitsta. Kalad on teoses jätkumise ja liikumise sümbolid, saates Verat nagu sõjaväemuusika Polkovniku Leske. Lisaks võib neis näha kohatist enesega leppimist ja siis jälle mitteleppimist, konflikti, mis tänapäeval paljusid saadab.

Raamatut lugema hakates olin valmis palju filosoofilisema jutustuslaadiga romaaniks, kuna lühitutvustus kõlas mõtlikult ja keerukalt. Üllatusin, et lugu ise oli minimalistlik ning sügavamad ja keerukamad mõtted kerkisid teost lugedes pigem iseenesest kui otseselt kirjutatust lähtuvalt. Tundub, et autor on keskendunud pigem terviku mõjule, andes lugejatele pealtnäha lihtsa ja igapäevase loo, mis tekitab paratamatult küsimusi moraalist ja valikutest. Tegu on tuntavalt läbimõeldud romaaniga. Iga meenutus, kirjeldus ja sõna sobivad üldpilti ning moodustavad ilusa mosaiigi, mõjuva terviku. See on lugu, mida on hea lugeda, kui olla ka ise mõnel teelahkmel või hetkes, kus kõik on just muutunud. Ühtlasi paneb teos mõtlema sellele, mis on olnud, ning kas ja kuidas me sel end mõjutada laseme. Teisalt tuletab romaan aga meelde, et kõikidel dilemmadel on mingi lahendus või lõppmäng, mida alati ette ei näe ja ehk ei peagi.

Anna Laura Alamets

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib vene kirjanikku ja ajaloolast Pjotr Aleškovskit näha reedel, 25. mail kell 16.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb tõlkija Ilona Martson. Rohkem infot siin!

Siin- ja sealpool Tsooni

Katrina Kalda „Maa, kus puudel pole varju“

Varrak, 2017, 328 lk.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Toimetanud Leena Tomasberg

Kujundanud Britt Urbla Keller

 

Tänavust HeadRead festivali külastab teiste seas Eesti juurtega prantsuse kirjanik Katrina Kalda (s 1980). Kui 10-aastaselt Prantsusmaale kolinud Kalda esimesed kaks romaani rääkisid peaasjalikult Eestist, siis tema viimane teos „Maa, kus puudel pole varju“ on olemuselt düstoopiline ning loo tegevus leiab aset nimetus maailmas. Romaani tegevus on kirja pandud kolme eri põlvkonna naise silmade läbi ja kulgeb erinevates ajaperioodides. Sündmused saavad raamatu lõpuks kokku ning moodustavad terviku.

Romaanis kirjeldatakse kaht piirkonda Linna ja Tasandikku –, mida eraldab teineteisest inimjalale läbimatu ala ehk Tsoon. Tasandik on sisuliselt Linna elus hoidev organ, kus töödeldakse tekkinud prügi kasutuskõlblikeks materjalideks. Sinna küüditatud inimesed virelevad mustuses ja vaesuses, et Linn omaenese jäätmetesse ei lämbuks. Omavahel ühendab alasid vaid raudtee, mis justkui veresoonena võimaldab Linnal energiat ammutada ja elus püsida. Tavalised linnaelanikud ei tea, et Tasandik eksisteerib samas, kui sinna saadetud inimesed igatsevad kirglikult tagasi pääseda. Teade Tasandikule ümberasustamisest võib võimudega vastuollu sattunuteni saabuda iga hetk. Nad kaovad jäljetult ja unustatakse peagi. Tasandikul saab inimesest tehasetööline, kelle ainus funktsioon on Linna heaks tööd teha.

Teose peatükid on vaheldumisi kirja pandud eakama naisterahva Sabine’i, tema tütre Astridi ning lapselapse Marie’ poolt. Sabine’i peatükid kulgevad päevikuvormis 15 aasta jooksul alates Tasandikule saabumisest. Ta on kohaneja: ka halvimates tingimustes otsib naine võimalusi tegeleda oma meelisala botaanikaga. See võõrandab ta pereliikmetest ajapikku täielikult. Astridit kirjeldavad kõige paremini Marie’ esimesed sõnad: „Mu ema on seisma jäänud kell“. Tema elutu kest on trööstitul Tasandikul, kuid hing jäi maha Linna oma armastatu juurde. Ka Astridi kirjutised on valdavalt varasemast elust; ta elab selle unistuse nimel, et ühel päeval tagasi pääseda. Marie’d on ema ja vanaema kasvatanud Linna vaimus ta ei kohandu Tasandiku eluga, kuigi pole teistsugust keskkonda oma silmaga näinudki. Kujutlus Linnast kui ideaalmaailmast püsib tema peas ümbertöötlemistehasest varastatud trükiste najal. Nõnda otsustavad Astrid ja Marie üritada kaubarongiga Linna pääseda, hetkekski mõtlemata, mis või kes neid seal ees ootab.

Kuigi teose kolm naist moodustavad pere, on igaühe tegevus ja mõtted individualistlikud. Mida aeg edasi, seda enam tegutsevad kõik kolm oma isiklike eesmärkide nimel ning jääb mulje, et omavaheline suhtlus peaaegu katkeb. Koostöö toimib mingil määral siis, kui see on mõlemale osapoolele kasulik. Kõige banaalsemal viisil ilmestab seda periood, mil Marie’ vanaemale tehase kõrvalt botaanikaraamatuid varastab ning viimase kõrgendatud huvi lapselapse vastu kestab täpselt nii kaua, kui raamatuid jätkub. Mitte ainult peresiseselt, vaid Tasandikul üldiselt pole sõprusel ja suhetel kohta. Et režiimis ellu jääda, on igaüks iseenda eest väljas. Mida enam aga autor Linna ja Tasandiku olemust lugeja ees lahti rullib, seda vähem tundub Linn sisuliselt „parema“ paigana. Inimesed on pideva kontrolli all mõlemal pool tsooni: Linnas piiratakse lihtinimesi salaja, mugav elu kestab seni, kuni käitud võimude silmis õigesti. Tasandikul on elu karm tegelikkus aga täielikult paljastatud.

Kalda kirjastiil on haaravalt isiklik. Autor on keskendunud peamiselt tegelaste tundmustele, lootustele ja pettumustele. Peategelased on väga erinevate karakteritega, võitlemas oma eelkäija käitumise ja otsuste vastu. Igaühe mõtted ja juhtumised jäävad pereliikmete eest sama varjatuks nagu mistahes võõra jaoks. Lugejale avanevad need just nagu kolm erinevat päevikut. Romaani tegevustik kulgeb küllaltki aeglaselt, kuid samas on Kalda osavalt suutnud teose lõpuni hoida üleval pinget ja mingisuguse pöörava sündmuse ootust. Kuigi düstoopia, on teoses kirjeldatud maailm teravalt realistlik: ühed tegemas musta tööd ja elamas viletsuses, et teised saaksid nautida mugavusi. Raamatu lõpuks jõuab lugejani arusaam, et osakeseks süsteemist jääb inimene nii ühel kui teisel pool Tsooni.

Anita Maasalu

 

Kirjandusfestivali HeadRead raames võib romaanikirjanik Katrina Kaldat näha reedel, 25. mail kell 19.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb kirjanik ja tõlkija, prantsuse kirjanduse asjatundja Indrek Koff. Rohkem infot siin!

Kaunilt absurdsusest, progresseeruvast idioodistumisest ja muust sõnnikust

 

Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“

Eesti Keele Sihtasutus, 2017, 392 lk.

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Indre Suur

 

Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu südamerahukirjanik. Kui avada mõni tema raamat, siis on kindel, et saabub seletamatu rahu ja heaolutunne. Tema sõnade valik on lihtne ja mitte liialt ilustav, lausetest peegeldub hingelist suurust.

„Valede kataloogi“ võlu peitub selle isiklikkuses, ta kirjutabki täiesti ausalt endast, kuid piisavalt kaugelt, et ei tekiks tunnet, nagu oleks tegu elulooraamatuga. Esimene pool teosest on üles ehitatud põhiliselt lühikestele filosoofilistele mõtisklustele ja teine tähelepanekutele Inglismaa kohta. Minu elufilosoofia kattub väga suures osas Õnnepalu omaga, mistõttu leidsin neilt lehekülgedelt palju äratundmisrõõmu ja kaunilt kirja pandud lihtsaid tõdesid.

Õnnepalu raamatus on küsimusel all ühed suuremad filosoofilised probleemid, nagu inimene, eksistents ja selle vajalikkus.

Tõnu Õnnepalu käsitleb inimeste igapäevaelu absurdsust ääretu graatsilisusega, kuid siiski täiesti ausalt. Näiteks võtab kõige suurema aja täiskasvanud inimese ärkvelolekust tööl käimine. Kuid miks me käime tööl ja mida me siis seal teeme? Ta väidab, et töötamine on mõttetu hädavajalikkus. Meil on vaja end defineerida, tunda vajalikuna, seega me käime, kirjutame projekte, programme ja avaldusi, et oma lõppematut vajadust asjade ja raha järele rahuldada, vajadust kogu aeg midagi teha. Aga raha pole mitte hüve, vaid uimasti. Inimesed on sõltuvuses oma rahutusest ja rahatusest.

Tegelikult võiks tööd teha palju vähem, kuid meil on vaja asju. Tohutus koguses asju. Ja siis tuleb jälle rohkem tööl käia, et nende asjade eest maksta. Mida rohkem me tööl käime, seda rohkem meil on vaja seal käia ja see ring on lõputu. Õnnepalu kirjeldab seda lihtsalt: „Kui tahad, siis võid endale osta vabrikus tehtud väikese aiamaja. Mängumaja. Ja mängida, et elad hästi.“  Kuid tegelikkuses ei kasuta neid asjademägesid keegi, sest oleme kogu aeg tööl, et maksta järelmakse, kindlustusi ja osta endale maakodu, kus me kunagi ei käi. Ja kui sinna satumegi, siis jaburus jätkub, nagu Õnnepalu seda kirjeldab, on elu maal üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, kompost… Kuid ta ei vaatle seda lootusetuse või pahameele maiguga, vaid lihtsalt, objektiivselt, ennast samasuguse elu süüst vabastamata.

Palju mõistlikum eesmärk tundub olevat otsida tarkust, kuid tarkus oleks elu vältimine, sest kõik, mida me teeme, on rumalus. Rumal on vihata, tappa, pidada sõdasid, sünnitada, armuda ja elada. Tarkus elab rumalusest ja meie selle sees, kuid ometi püüdleme me täieliku tarkuse poole. Seega on ka igati loogiline, et budistlikud mungad valgustumise korral loobuvad igasugusest maisest varast ja pühendavad oma päevad sisekaemustele ja joogale. See on ainuke viis, nad väldivadki elu, kuid kui me kõik seda teeks, siis ei saaks maailm toimida, seega juba siia sündinuna on meile pandud peale kohustus olla rumal ja elada surmani oma rumaluses. Kuigi väga suur osa inimkonnast on saanud koolihariduse osaliseks, siis nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, kogeme me „progresseeruvat idioodistumist“, seega pole tegelikult mitte midagi teha. Ja mida rohkem me teame, seda rumalamad me oleme, iga päevaga aina rumalamad. Aga kus see kõik siis lõppeb?

Õnnepalu väljendab kaunilt ka oma suhtumist ususõdadesse: „See paistab olevat jumala plaan, et inimesed ei kiida teda mitte ühena, vaid mitmena. Ta on peitnud ennast paljude maskide taha, laskund endast kirjutada miljoneid pühakirju. Aga kas saakski kuidagi teisiti olla, kui ollakse Lõpmatus?“ (lk 196) Jumal on kõik ja kõikjal, usu kuidas tahad, peaasi et sul endal hea on.

Väga lühikeste ja täpsete mõtteavaldustega kirjutab ta oma raamatus ära kogu elu mõtte ja mõttetuse. Tõnu Õnnepalu võlu seisneb selles, et ta on kaunis ja aus ja neid kahte asja on ütlemata ilus koos lugeda.

Karoliine Pruul

 

Suured kingad

 

Rein Raud „Unelindude rasked saapad“

Näo Kirik, 2016, 86 lk.

Illustreerinud ja kujundanud Asko Künnap

 

 

Parem siis ehk juba sukelduda,
lasta end hetkedeks rebida,
anda igapäevale alla,
olla kasulik
(lk 52)

Rein Raud pole eluproosale alistunud, ta on selle hetked hoopis kinni püüdnud ja üles kirjutanud, see on märksa kasulikum, hingele parem.

Hommikul kamina tuhk
täis jahedaid naelu:
laudhaaval on siin põlenud
vana postkontor, kuhu kunagi
kõigi nelja tuule poolt
kanti sõnumeid kokku.
Juba varakult kogunesime
nende ootele. Kitsas tuba,
just siinsamas kohas, täis naisi,
kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest
võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.
Luuletajanna õde. Ja teine,
vana hiina kirjandust
õpetanud professor. Veel, terve
tuba täis, seesama mitte-seesama
tuba, mina ka seal, kärsitu nolk,
ootamas kirju, neilt, kellest mõned
on ka kuskil veel alles
(lk 47)

Raua mitmetahulist kirjastiili võib kõrvutada tolles postkontoris külg külje kõrval seisnud inimtüüpidega. Tekstides esinevad kõik nimetatud kujud. Nimelt on tunda kirjutaja elutarkust, staadiumi, kus teatud elu paratamatustega on lepitud, mustritega juba harjutud: „kes juba teadsid, et see, mida mõned nendest / võib-olla kunagi lootsid, see ei tulegi.“ Samas on säilinud inimlik soov pigem tekitada varju kui selles seista. Kes ikka tahaks, et teda tuntaks kellegi teise omaduste tõttu, olla Luuletajanna õde – Rein Raua puhul pole selleks alustki. Kogumikus lahkab Aasia kultuuriloo professor elu nõnda, et kaalukausid jäävad kokkuvõttes kenasti tasakaalu. Kuid see ei tähenda, et puudu jääks hetkepõhisusest, vastupidi, just nooruklik ausus ja otsekohesus terviku sümmeetria tagavadki. „minagi seal, kärsitu nolk / ootamas kirju, neilt, kellest mõned / on ka kuskil veel alles“ – väljendub otsene eneseanalüüs ja tõdemused. Oskus vaadata end kõrvalt.

Raud, kes on peale kirjanikuameti ka kultuuriteoreetik ja endine rektor, on osanud tekstides oma laiahaardelisust luule kasuks mängima panna.  Lihtsad ja ilusad sõnad ilma liigsete kaunistusteta loovad siiski edukalt kujutluspilte ning sõnamänge – „naljakas oled, / tõega, mida sa mängid / tõega.“ (lk 45) Vahetud emotsioonid on siin-seal tekstides keset luulerida justkui remargina välja toodud. See võte elustab luuletusi ja loob emotsionaalset konteksti – „aga seda nad – naeratus! – ikka ei tea, / mis need jutud sul merega olid.“ (lk 41)

Kogule on iseloomulik visuaalne ühtlus stiilipuhas vabavärss – mõne riimipeitega : „lülisid / peaaegu katkemiseni pingule / tõmbunud ketis. Aga ma / naeratan kuuldes nimesid, / neid ju mäletan, see mul / õnnestub, siis ma noogutan / võõrale tuttavalt. Petis.“ (lk 11) Kõike täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Seda saab öelda ka illustratsioonide kohta, nimelt kaardistatud unelinnad tulevad raamatu kestel sisse kolmel korral. Need moodustavad vahelehed, annavad väikseid pause, jagades kogu kolmeks osaks, sealjuures peatamata terviku voolavust. Selle eest kiitus Asko Künnapile!

Samuti on tunda peent tasakaalu n-ö kergete ja raskete sõnade vahel. Käsitledes elulisi ja kohati raskeid teemasid on sõnakasutus siiski üsna pehme:

Niimoodi seisangi:
üks jalg tsemendis, teine
maast lükkamas lahti
keha, mis kergem on õhust.

Hetked lähevad mööda,
mõni lehvitab
(lk 29)

„Unelindude rasked saapad“ meenutab nii välimuselt kui ka sisult luulemärkmikku. See on punase kinnitusega suletav ning järjelgi on hoidja. Isiklikkust lisab seegi, et lehed on ülevalt lahti lõikamata, osad luuletused on rohkem peidus kui teised. Lehtede lahti lõikamine on omaette meeldiv rituaal, kui seda teha muidugi kvaliteetse ning terava paberinoaga.

Tugev argihetkede puudutus kogus lähendab tekste nii üksteisele kui ka lugejale. Seetõttu annabki raamatut nautida nii tervikuna kui ka lugedes sealt kus juhtub. Üheks luulekogu tugevaks küljeks ongi just alternatiivsus – kui tahad, lõika lehed lahti, kui tahad, jäta ühendatuks, alga raamatuga otsast peale või loe tagurpidi.

Kaante vahele on kogunenud kõik inimlik igapäevast: kahtlused, otsused, mõttekäigud, meenutused, eluanalüüsid ja uitmõtted. „Unelindude rasked saapad“ koondab omamoodi pisikesi sisemonolooge.

Mõnikord meenub üks teine, üks
külm, aga vaikne valgus,
mis pärast vihma või harva
kuid vahel ikkagi hommikul –
rohi on tõesti rohelisem, eriti
vastu kivi, klaver võiks mängida,
üksi ja kaugel, siis märkad asju,
tasse ja kipakat kohvikannu,
punakaspruunst metallist, pitsiga
linikut laual, meenub, et ema
ütles: vaata! ja vaatasingi,
nägingi, savist kausis on õunad,
rohelised ja kõvad, see jääb
kõik sinuga, mis ka ei juhtuks,
aitäh, et näitasid, ema.
(lk 42)

Marite Rikkas