Te olete elanud Prantsusmaal 10. eluaastast, aga räägite endiselt väga head eesti keelt. Kui tihe on Teie praegune side Eestiga?
Side Eestiga on selline, et esiteks mu isa elab Eestis ja ka teisi perekonnaliikmeid, kellega suhtleme. Teiseks mu ema ja õde, kes elavad Prantsusmaal, on need kaks inimest, kellega ma rangelt räägin eesti keeles – siis püsib mingisugune side. Ma ütleks, et see ei ole igapäevane keelepruuk, sest tunnen ise, et mu eesti keel on väga puudulik, aga mingil määral ikkagi saab räägitud.
Kas Te ka loete aeg-ajalt eesti keeles?
Jah, juhtub ikka, aga ma ütleks, et see oleneb sellest, mis kätte satub ja huvi pakub. Näiteks Andrei Ivanovi – ma tean, et see on küll vene keelest tõlgitud, aga kuna prantsuse keelde tõlgiti hiljem, siis lugesin eesti keeles. Kui on selline kirjandus, mis tekitab huvi ja tahad sellele ligi saada, siis eks ikka loed selles keeles, milles võimalik.
Ka Teie esimesed romaanid on eestiteemalised. Kuidas Eesti Teid kirjanikuna inspireeris?
Ma arvan, et Eesti inspireeris mind kirjanikuna sellepärast, et see oli mu lapsepõlvemaa. Kuigi vahel tahame seda endast maha raputada, et ei oleks seostamist. Näiteks prantsuse kirjanduses on kahe otsaga asi, et sind seostatakse mingi teise maaga. Võib aga arvata, et lapsepõlvemaastikud ja kogu tundeline maailm, mis sellega seostub, on meie sees nii tugevalt, et see ikka kirjanduses imbub kuidagi välja. Nii nagu juhtus nende kahe romaaniga.
Kas tunnete, et olete mingil määral rikkam tänu sellele, et Teil on tugev side kahe erineva kultuuriruumiga? Kuidas see Teid inimesena mõjutanud on?
Ma arvan, et juba see iseenesest mõjutab inimest, et ta läheb ära ühelt maalt ja peab kohanema teisega. Ma ei tea, kas see kultuur nii hirmus erinev on. Minu meelest need kaks kultuuriruumi on vähemalt nüüd üsna sarnased. Teine asi oli muidugi nõukogude Eestist ära minna n-ö heaoluühiskonda, et mis vahe siis võis olla. Aga ma ütleks, et põhiline asi, mida see meie ellu toob ongi see kohanemisvõimalus ja paljud asjad võib-olla tunduvad võimalikud. See, mis võib-olla poleks pidanud olema võimalik, see on, sest inimene saab igasugu asjadest üle. See on võib-olla lihtsalt tugevuse tunne.
Räägime natuke Teie uusimast romaanist „Maa, kus puudel pole varju”. Selle tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, aga kas Teil endal on ka prototüübid maailmas neile paikadele, mis teosest läbi käivad?
Ma ütleks, et seal on mitu tuuma või olemasolevat kohta, mis inspireerisid. Esiteks mingil ajal elasin Prantsusmaal ühes linnas, kus oli hästi suur raudteejaam ja pidin kogu aeg töö pärast reisima. Seal oli hästi suur vana hoone, kus vanasti tehti rongidega tööd. Linnas ei toimu enam mitte midagi ja see näeb enam-vähem välja nagu mahajäetud tehas raamatus. See on huvitav koht, kus muidugi käia ei tohi, nii et peab salaja minema. Seal on enam-vähem kõik roostes ja akendel pole enam ruutusid ees, aga ongi täpselt selline tunne, et elu hakkab uuesti vohama: taimed kuskil kasvavad ja tulevad loomad, näiteks mingi rebane jõuab linna. Huvitavad asjad, mis kesklinna läheduses ei toimu. Teine asi, mis võib-olla raamatus oli ka tuntav, et ma olen väga suur Tarkovski fänn. Tarkovski filmis „Stalker” on kogu Tsooni osa, mis minu meelest isegi Tallinnas sai filmitud, Kalamaja lähedal. See on selline koht, kus ma lapsena palju olen mänginud, üks sõbranna elas sealsamas. Sai palju joostud ja hästi naljakas oli mul pärast teadvustada, et selles kohas on „Stalkeri” esimesed kaadrid üles võetud. Kuidas muuta hästi tavalist ja hästi lähedal olevat maailma millekski muuks, seda ma olen Tarkovskilt õppinud. Just nimelt see ongi minu meelest kunstiga üks huvitav protsess, et kuidas kunst võtab hästi tavalise konteksti ja teeb sellest võhivõõra konteksti. See on selline mõttetöö, mis mind huvitab.
Kui ma seda raamatut lugesin, siis mul kerkis peas küsimus, et kas Te ise kujutasite ette, mis jääb väljapoole Linna ja Tsooni piire? Kui näiteks Zamjatini romaanis „Meie” eraldab tehislikku linnriiki muust maailmast roheline müür ning teisel pool elavad inimesed n-ö primitiivses looduskeskkonnas, siis kas ja mis jääb väljapoole Teie raamatu tegevuspiirkondi, Linna ja Tsooni?
Mina tegelikult kujutasin seda ette nii, et nende kahe vahel on lihtsalt mets. Tähendab – on tegelikult maailm, kuhu inimene täiesti vabalt võiks minna, aga kuna talle on nii kindlalt pähe kiilutud, et sinna ei saa minna, siis ta mõtleb, et see on midagi täiesti võimatut. Olekski nagu mingi olematu maa, no man’s land. See, mis raamatu lõpus toimub [—] on minu arvates üks tähtsamaid asju elus, kuidas meil mingil momendil pilk muutub. Mitte asjad ei muutu, seda ei juhtu nii tihti, vaid meie pilk võib muutuda, avanevad uued võimalused ja hakkame maailma suhtuma teistmoodi. Sellepärast oli minu põhimõte algusest peale, et see ongi tavaline mets.
Kuidas Teile tundub – kas sedasorti totalitarism, mis on romaanis kujutatud, võib ühel päeval olla tegelikkus või saab sellega sarnasusi leida juba praeguses maailmas?
Minu meelest tänapäeva maailm juba enam-vähem funktsioneerib nii, sest kõik heaoluühiskonnad, kus me praegu elame – ega neid sellisel kujul ei oleks, kui ei oleks kuskil kaugel muid maid, kus toodetakse üsna hulludes tingimustes meie tarbitavaid asju. Ka see, kui palju me tegelikult praegu loodusest võtame ja ammutame, on jõudnud päris absurdse piirini. Tegelikult oleme juba hakanud oma maast tegema no man’s landi, kui kuulata, kui palju loomaliike ja üldse loodusest praegu elusolendeid kaob.
Raamatu peategelased on kolm väga erineva iseloomuga naist. Kellega neist Te ise kõige enam suhestute?
Seda ma ei saa öelda, sest ma arvan, et kui on võrdsed peategelased, siis neid ei saagi kirjutada teisiti ilma et oleks sügav empaatia kõikidega. Muidu see tähendab seda, et üks tegelane on elus ja teised oleks nagu tühjad nukud. Tegelikult selle raamatu põhiline raskus oligi minu jaoks see, et ma kirjutasin need kolm läbipõimitud juttu eraldi, sest ma tundsin, et ma pean ühte tegelasse sügavalt sisse elama. Näiteks kui ma Marie’ lõpetasin, siis ma pidin ema kirjutama hakkama ja võttis kuid, et saada lahti sellest Marie’ pilgust emale. Muidu see polnud võimalik, sest see on nii negatiivne pilk. Pidigi nii olema, et üksteise järel said nad võrdse tähtsuse.
Küsin veidi Teie kirjanikutöö kohta. Kuidas Te enda jaoks kirjutamise avastasite? Mis vanuses tuli arusaam, et tahaksite kirjanikuks saada?
Esiteks on selline asi, et kui ma Prantsusmaale läksin, siis hakkasin ma hästi kiiresti kirjutama, sest see uus keel kuidagi seostus kirjutamisega. See oli üks asi. Siis ma olin hästi väike ja lihtsalt kirjutasin mingeid jutukesi. Keskkoolis ma juba kirjutasin natuke rohkem, aga mul oli alati mingi tunne, et kas ma võin ikka endast nii hästi arvata, et ma kirjutan, et ma päriselt olen kirjanikupoosis. See võttis mul hästi kaua aega. Ma kirjutasin päris tihti, aga et ma oleks kellelegi sellest rääkinud või isegi endale teadvustanud, et see on mingi tõsine tegemine, see polnud minu silmapiiril. Kui ma juba ülikoolis olin, siis kolmandal aastal – Prantsusmaal on natuke teine süsteem kui siin – ma mõtlesin, et peaks võtma asju tõsiselt. Et ma proovin selle aasta jooksul kirjutada iga päev ja vaatan, kas sellest tuleb midagi või ma saan ilma ka hakkama. Sest kui ma ilma hakkama saan, siis ma ei hakka enam sellega tegelema. Selle aasta jooksul ma kirjutasin raudselt iga päev ja enam-vähem pärast seda pole lõpetanud igapäevast kirjutamist.
Kas Te olete mõelnud, mida Te teeks, kui Te poleks kirjanik?
Ma arvan, et siis ma oleks võib-olla aednik kuskil. Teeks midagi hästi sellist tunnete ja kätega. Mingil määral ma juba teen selliseid asju ja vajan seda, sest see kirjaniku maailm on nii intellektuaalne, ta muudab kogu sensuaalse maailma sõnaks ja abstraktseks, et läbi selle abstraktse filtri lugeja saaks jälle tunnetada, et selline protsess tekib. Mingil määral mul tõesti juba nüüd on vaja tasakaalu selle täiesti intellektuaalse maailma ja muude tegude vahel. Nii et ilmselt midagi sellist. Aga tegelikult ei oska üldse ette kujutada, et seda (kirjutamist – toim.) ei oleks mu elus.
Kes on Teie enda lemmikkirjanikud?
Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” on kindlasti minu jaoks hästi suur teos, mida ma olen palju lugenud. Hästi inspireeriv selle poolest, et see on nii mitmekülgne romaan ja ma alati mõtlen, et olla selline autor, kes julgeb nii mitmekülgselt ühes raamatus kirjutada, selleks peab olema ületatud mingi piir, kus sa ei mõtle enam selle peale, et mis on retseptsioon ja kuidas sind loetakse ja mida lugeja mõtleb. Et kui on traagiline või ajalooline, siis ei saa olla samal ajal grotesk ja armastusromaan ja spirituaalne jne. Tema paneb kõik need asjad ühte patta ja see tõesti funktsioneerib. See on hästi hämmastav minu jaoks.
Kas Te ise kirjutades mõtlete vahel sellele, mida lugeja ühes või teises kohas mõelda võiks?
Ma üritan mitte liiga palju sellele mõelda. Mingil määral peab sellele mõtlema, aga ma arvan, et kirjaniku välja mõeldud lugejaid on mitut sorti. On selline lugeja, kes on väga piirav, sest sa võtad teda kui kriitikut ja see kriitikamoment peab tulema pärast, sest muidu on liiga palju pidureid ja siis sa ei saa anda välja kõike, mida sel momendil välja andma pead. Mingi aeg peab olema, kus seda kriitilist pilku ei ole. Võib olla ka mingi teine lugeja, kes on selline heatahtlik lugeja ja tema tähtis külg on see, et sa mõtled oma raamatust natuke teistmoodi. See ei ole lihtsalt kirjutatud sahtlisse, vaid sa juba avad selle mingi teise isiksuse maailmale. Ka mulle endale on see nii tuttav fenomen, et pole midagi vaja pikemalt rääkida või tundub, et asi on hästi selge, aga siis sa hakkad mõtlema sellele heatahtlikule lugejale, kes proovib tõesti aru saada, aga ei tea, kas ta sellel momendil saab aru või kas see jõuab temani. Ma arvan, et see on positiivne nähtus.
Lõpetuseks ma küsin, mis teeb Teid õnnelikuks?
Mis teeb mind õnnelikuks – paljud asjad! Ma üldse tunnen ennast õnneliku inimesena. Ma ütleks nüüd, et mind teeb õnnelikuks see, et enamikele asjadele elus on võimalik vaadata positiivse pilguga ja et tegelikult, kui sa hakkad aru saama, et isegi, kui mingid elus juhtuvad asjad on rasked või kurvad või mitte nii nagu sa oleksid neid planeerinud, siis kui sa hakkad neid vaatama mitte kui takistusi või rusuvaid asju, vaid kui võimalusi midagi teisiti teha või hakata küsima, miks see juhtub ja mida sellega teha, siis see muutub hästi positiivseks ja see teeb õnnelikuks. Ja tegelikult raamatutes juhtus see ka nii. Ma olen üliõpilastele andnud natuke kirjutamisseminare ja minu meelest kõige tähtsam on alati õppida siis, kui sa näed, et sa kirjutad, et sul on mingi seik, kus on raske, sa ei saa sellest üle või ei leia õigeid sõnu või raamatu ülesehitus ei klapi. Ma alati ütlen neile, et see on see õige moment, kus töö algab. See on see moment, kus midagi uut ja huvitavat saab sündida, sest kõik, mis lihtsalt laabub, on juba meie refleksides. See võib hästi ilusti lihvitud olla, aga see, kui elu tuleb raamatusse sisse, see on tavaliselt see moment, kus sa ragistad hambaid ja mõtled, et ma ei tea, kas ma saan sellest üle. Siis muutub kunst huvitavaks ja ma arvan, et elu muutub ka seetõttu huvitavaks.
Intervjuu: Anita Maasalu
Fotod: Hanna Gerta Alamets
KAKTUS 