Intervjuu Andrus Kivirähkiga

Andrus Kivirähki raamat „Oskar ja asjad“ on nomineeritud 2015. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias. Kaktus vestles lühidalt Andrus Kivirähkiga.

 

 

 

 

Mis on teie lemmikasi? Milline oleks tema iseloom, kõnepruuk?

Ma ei suuda küll ühte eset teisele eelistada. Võiks ju pidulikult öelda, et raamat – aga ei saa ju kuidagi hakkama ka ilma kingadeta, lusikata, telefonita, padjata, voodita, lambita… Ja õnneks neil tegelikult mingit iseloomu ja kõnepruuki polegi, nad on vait ja lasevad end lihtsalt ära kasutada. 🙂

Kas teil oli ka lapsepõlves selline maavanaema, kes suurte sibulatükkidega kotlette praadis ja päevad läbi aiamaal müttas? Millist rolli need vanaemad meie ühiskonnas ja kultuuris mängivad ning kas nende tuleviku pärast peaks muret tundma?

Minu mõlemad vanaemad elasid linnas, üks neist lausa minuga samas korteris. Nii et maal suvitamas käisin ma ikka ainult koos ema-isaga. Iseenesest on muidugi tore, kui laps saab varakult kogeda erinevaid keskkondi, nii linnatänavat kui taluõue, aga ilmselgelt jääb maavanaemasid järjest vähemaks. Ega neid ei saagi ju palju olla, kui enamus eestlastest elab linnas! Samas on Eestis ikkagi kuidagi nii välja kujunenud, et laps satub mingil moel ikka maale. Võib-olla rohimine ja kaevust vee kandmine jäävad proovimata, aga seenel või marjul käib ta varem või hiljem ikka ära.

Kui suur osa romaanist või loost on teil tavaliselt ette kavandatud ja kui palju sünnib kirjutamise käigus?

Eks selline jutu “luukere” on ikka alustades paigas ja olulisemad tegelased välja mõeldud. Peab ka teadma, kuhu suunas lugu kulgeb ja milline on lõpp. Aga mingid väiksemad detailid lisanduvad juba kirjutamise käigus, nagu ka mõned kõrvaltegelased. Ehk siis piltlikult öeldes, kui sa hakkad Tallinnast Tartusse minema, siis on sul tee üldjoontes teada, nagu ka lõpp-punkt, aga kes sul täpselt tee peal ette võivad sattuda, seda näeb juba matka käigus.

Kes on teid enim võluvad või inspireerivad kirjandusklassikud ja kuidas on need võrreldes kooliajaga muutunud? Mida mäletate oma kirjandustundidest?

Oi, neid on palju! Võiksin kohe esimese hooga umbes 30 nime üles lugeda ja kindlasti unustaksin kellegi väga olulise ära. Kooliajaga võrreldes on see nimikiri kindlasti pikenenud, sest koolist on palju aega möödas ja vahepeal olen ma ikka mõnevõrra juurde lugenud. Aga kui just peab kedagi nimetama, siis olgu – eesti kirjandusest Luts ja Tammsaare, lastekirjandusest Lindgren ja Jansson, maailmakirjandusest Dostojevski ja Garcia Marques. Kusjuures süda juba tilgubki verd, kuna mõni hästi-hästi oluline jäi nimetamata…

Kirjandustunnid olid mõnusad. Ega ma seal eriti vaeva ei pidanud nägema, kõik vajalik oli läbi loetud ja kirjandite kirjutamine ei valmistanud ka probleeme.

Kumma te ise valiksite – võlutelefon või ussisõnad?

Ussisõnad on nagu kindlam, telefon võib rikki minna või ära kaduda.

Küsis Saara Liis Jõerand.

Saara Liisi arvustust Andrus Kivirähki raamatule „Oskar ja asjad’’ loe siit!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.